3. veebruaril 2023 kohtusid Järva valla kirjanduse pidunädala raames Esna Galeriis kirjanikud Jaak Jõerüüt ja Aare Pilv. Aija Sakova vestles kirjanikega rännakutest iseendas, aga ka mälust ja unustamisest ning kirjutamise olemustest.
Aare Pilv selgitas, mida tema lugeja ja uurijana on "Muutliku" arhitektuuris märganud, mil moel romaan, mille peategelane on Aeg, nagu ütles Jaak Jõerüüt, on omamoodi targem kui tema autor, st tekst teab ja teeb midagi, mida ehk autor sinna teadlikult ei pannudki.
Samuti oli juttu rännakutest inimese sisemaastikes. Jaak Jõerüüdi "Muutlikust" leiab lugeja sellise lõigu (lk 128):
“Vahel peab inimene käima läbi elupadriku, läbi tunnetedžungli, läbi kogemuste suurkanjoni, läbi mahajäetud mälestuste kaevanduskäikude. Sisemaastikkudes leidub kohutavaid, unustatud tühermaid, mille olemasolust pole varem aimugi olnud. Romantiliste, ehkki ähvardava ilmega, aga uhkete põlislaante vahele on peitunud mahajäetud haisvad prügimäed ja omapead jäetud vettinud, sammaldunud müürid. Koristamata rämps ja lammutamata varemed.
Hingeprügi ja tunnetevare.
Ükskord tuleb päev ja sa käid kõik need kohad läbi.
Kui võhma jätkub ning surm sind enne kätte ei saa.
Midagi sellist just tegin.
Midagi sellist just toimus.
Istun nüüd kohvikus, Riia kesklinnas, kõnniteele tõstetud laua taga, vahin üksisilmi kusagile, on tunne, et pilk läbistab mitte ainult õhku, vaid ka kivist majaseinu ja plekist autokeresid, vaatan ikka veel oma sisemaastiku läbirännatud, avastatud, mõõdetud ja kaardistatud teedele ja radadele, ning imestan, et ma pärast seda retke veel üldse elus olen.
Arvatavasti olen. Kui olen. Aga milline olen? Seda ma veel ei tea.”
Aare Pilve raamatust "Kui vihm saab läbi" (2017) leiab lugeja proosapala "Piimakoor" (lk 18-19):
“kas lunastus peab tingimata kuskil ees ootama? kas pole see lunastuse taandamine kahemõõtmeliseks jooneks, primitiivseks lapikmaalase rännukihuks? mis siis, kui ta on hoopis mingi koht meie viiemõõtmelises hinges – alati juba olemas siinsamas nurga taga? just nagu see tänaval lastesõime uksest hooviväravani jooksmise hetk, oma laheduses ja heleduses kõike lahendav ja valgustav sähvatus mu kurvilise ja hämara eneseteadvuse-koopa sügavikus. see kõik on juba olnud ju. see on mul käes, mälu-urustikus olemas – ehe ja pidulik loomulikkus – puhas tõlgendamata rõõm“
Miks ja kuidas kirjanikud mäletamise ning unustuse küsimusega tegelevad, saab järele kuulata salvestuste vahendusel.Sündmust ja vestluse valmimist on toetanud Järva vallavalitsus.
Kohtumise Facebooki ülekannet, kus sisaldub ka Martini tervitus ning kohapealne arutelu, näeb siit: Videograaf Kaspar Pokk tegi vestlusest ka saateväärilise salvestuse.
Vastused puuduvad