Vaata järele: Lilli Luuk ja Aija Sakova vestlevad romaanist "Ööema"

Lilli Luuk rõhutas, et inimest ei mõjuta mitte ainult maastikud, mille keskeb ta on üles kavanud, vaid ka lood. "Kirjanduse kaudu on võimalik läheneda poolikutele ja jutustamata lugudele. See on meetod, kuidas vastuseid otsida ja püüda."
Romaanis on olulisel kohal ka eksituse motiiv. "Ööema" algab "Vaimude tee" peatükiga, mis viitab kirjaniku sõnul ühele reaalsele paigale Järvamaal, kus vaimud eksitavad inimesi. Romaanist loeme: "Oli selline vana rahvajutt, et rabas pendre peal on üks koht, kus vaimud eksitavad marjulisi, panevad ringiratast käima, nii et lähed ja lähed , aga kogu aeg jõuad samasse kohta tagasi. Sest see on vaimude tee." ("Ööema", lk 136)
Lilli Luuk kommenteeris Esnas: "Sa käid oma teed, aga aeg-ajalt oled sealt kõrvalekistud. Alguses sa ei teagi miks, aga hiljem võib alles selguda, milleks see hea oli." 
Rabalooduse olulisusest rääkides selgitas Luuk, et ehkki lapsena oli rabas marjul käimine tema jaoks ka ebamugavusi valmistav, kuid nüüd ta naudis seda. "Seal on kõik samamoodi. Seal on meist vanem rahu. Samuti meeldib mulle lame põdlude maastik, kus on võimalik kaugele näha. Aga ka tihe mets on mulle oluline."
"Mõte kirjutamisest teadvusatmatuses võis olemas olla, kuid pikalt tegelesin teiste asjadega. Minus tekkisid teemad ja küsimused, mida ei saanud teisiti uurida, kui ainult kirjutades.
Kui jõuad asja juurde, mida sa oskad teha ja mis pakub sulle rõõmu, siis tuleb ka julgus valida. Võib-olla on see koguni kohustus valida. Teisi töid, mida ma varem tegin, saavad ka teised teha sama hästi või pareminigi. Seda raamatut ei saanud kirjutada keegi teine."

Vestlust on võimalik järele vaadata (salvestus: Kaspar Pokk):

Järva Teatajas ilmus sündmusest põhjalik Dmitri Kotjuhi fotogalerii.